Enne kukkumiskaitsevahendite kasutamist on oluline koostada päästeplaanid. Tagada tuleb päästevahendite olemasolu või teha kindlaks, et kohalikul päästeametil on võimekus kõrgustest päästa. Kiire reageerimise puudumine päästmisolukorras võib tekitada rippumistrauma. Kukkumiskaitsevahendite kasutajad ja päästjad peaksid:

  • teadma, kas nende kasutatav kukkumiskaitsevarustus on korrektselt reguleeritud ja sobilik, et see täidaks oma eesmärki;
  • ära tundma rippumistrauma sümptomid ja selle tekkimise;
  • teadma faktoreid, mis tõstavad ohtu sattumise riski;
  • teadma õigeid päästeprotseduure ja meetodeid, et vähendada riske rippumisel.

Rippumistrauma (ing k suspension trauma) tekkimise põhjuseks on teatud aja vältel liikumatult vertikaalses positsioonis viibimine, näiteks minestamine peale pikka aega kohapeal seismist, aga ka rakmetesse kukkumine ja rippuma jäämine.

Miks rippumistrauma tekib?

Rakmetes rippudes toetavad jalarihmad keharaskust ja suruvad kinni jalgades olevad arterid, mistõttu verevarustus on takistatud. Veri hakkab kogumena jalgadesse ega liigu ülakehasse, mistõttu peab süda rohkem tööd tegema, et varustada aju ja elulisi organeid verega. Esimesteks sümptomiteks on külm nahk, kiire hingamine ja kiire, kuid nõrk pulss. Kuna verevarustus on vähenenud, algab vererõhu ja pulsitugevuse langus ning hapnikurikka vere puudumine ajus põhjustab teadvuse kaotuse. Hapniku puudumisel on mõju ka teistele elulistele organitele ja olukorra jätkumine võib põhjustada surma.

Rippumistrauma ulatust võivad mõjutada ka muud tingimused, näiteks kukkumisest tingitud šokiseisund, teised kukkumisel tekkinud vigastused, rakmete sobivus ja reguleeritus, keskkonnatingimused ja kannatanu psühholoogiline seisund.

Mida teha peale rippuma jäämist?

Kui kannatanu on teadvusel, kuid tal ei ole võimalust ennast ise päästa ja päästeoperatsioon ei ole kohene, peaks kannatanu proovima võimalikult palju jalgu liigutada, et verevarustust taastada või kasutama traumarihmu (spetsiaalne rihm rakmetele kinnitamiseks, et kukkumise järgselt keharaskust jalgadele toetada, nt Traumarihm AY201). Traumarihma asemel saab kasutada ka tavalist köit vastavate sõlmedega. Oluline on, et kannatanu saaks hoida verevarustuse toimivana kuni päästmiseni.

Teadvusekaotuse järgselt tuleks kannatanu päästa 5 minuti jooksul. Kui kannatanu on teadvusetu ja tema aju ei saa piisavalt hapnikku, on suur võimalus ajukahjustuste tekkimiseks. 10 minuti pärast on lisaks elundisüsteemi häiretele tõsised kahjustused ajus ning surm võib saabuda vähem kui 30 minutiga.

Rippumistrauma sümptomid:

  • Minestustunne
  • Õhupuudus
  • Tugev higistamine
  • Kahvatus
  • Kuumatunne
  • Iiveldus
  • Kõrgenenud südamerütm või oluliselt aeglustunud südamerütm
  • Äärmiselt madal vererõhk
  • Uimasus
  • Nägemishäired
  • Jalgade tuimus

Traumarihm AY201 kasutamine: kinnita traumarihm rakmetele; tõmba rihmast selle pikendamiseks; korrigeeri rihma pikkust; aseta jalg traumarihma; parema toe jaoks kasuta kummagi jala jaoks eraldi rihma. 

Päästmise järgselt

Meditsiinivaldkonnas ei ole üksmeelele jõutud seisukohas, kas peale päästmist tuleks kannatanu asetada lamavasse asendisse või „W“ asendisse.

Kui kannatanu on peale päästmist horisontaalasendis, voolab veri taas ringlusesse. Rippumise ajal jalgadesse kogunenud veri ei saanud enam kopsudest hapnikku ja toimus anaeroobne respiratsioon, kus glükoosi lagunemisel veri muutus happeliseks ja toksiliseks. Kui kannatanu keha on sirges asendis, läheb toksiline veri kohe ringlusesse ja võib põhjustada elundite- ja/või ajukahjustust.

„W“ asend: kannatanu istub maas sirge seljaga ja kõverdatud jalgadega nii, et põlved on ühel joonel lõuaga ja jalatallad on tugevalt vastu maad. Selles asendis peaks olema vähemalt 30 minutit kuni sümptomid hakkavad taanduma. „W“ asendis olles liigub toksiline veri aeglasemalt tagasi ringlusesse ja kehal on suurem võimalus verd filtreerida ja hoida füsioloogilist tasakaalu.

Samas võtab „W“ asendis olles verevarustuse taastumine ajusse kauem aega ja säilib risk ajukahjustuse tekkeks.

Rippumistrauma ohu leevendamiseks:

  • kasuta kukkumiskaitsevarustusega alati traumarihmu;
  • kõrgtööde teostamisele eelnevalt koosta alati päästeplaan;
  • tee kindlaks, et kukkumiskaitsevahendite kasutajad on saanud vastava väljaõppe ja koolituse.