Rakmetes rippudes toetavad jalarihmad keharaskust ja suruvad kinni jalgades olevad arterid, mistõttu verevarustus on takistatud. Veri hakkab kogunema jalgadesse ega liigu ülakehasse, mistõttu peab süda rohkem tööd tegema, et varustada aju ja elulisi organeid verega. Esimesteks sümptomiteks on külm nahk, kiire hingamine ja kiire, kuid nõrk pulss. Kuna verevarustus on vähenenud, algab vererõhu ja pulsitugevuse langus ning hapnikurikka vere puudumine ajus põhjustab teadvuse kaotuse. Hapniku puudumisel on mõju ka teistele elulistele organitele ja olukorra jätkumine võib põhjustada surma.
Rippumistrauma ulatust võivad mõjutada ka muud tingimused, näiteks kukkumisest tingitud šokiseisund, teised kukkumisel tekkinud vigastused, rakmete sobivus ja reguleeritus, keskkonnatingimused ja kannatanu psühholoogiline seisund.